Tartu laenukoormus kasvab uuel aastal ohtlikult suureks

Tartu tuleva aasta eelarve näeb ette laenukoormuse suurenemise ajal, mil maksumaksja kulud linnaametnikele suurenevad ja linna maksumaksjate hulk väheneb.

Linnavalitsus ise eelistab teatada, et laenu võetakse europrojektide toel investeerimise kaasrahastamiseks. Kahjuks on ka selline finantsandmete interpreteerimine demagoogia.

Linnal on üks rahakott. Ei saa väita, milline laenatud euro läheb linnavalitsuse kulude kasvuks, milline õpetajate palkadeks ja milline investeeringuiks.

Õige oleks maksumaksjale otse kirjutada, et linna tulud ei kata linna kulusid ja investeeringuid. Puuduolev 13,5 miljonit eurot, mis muuseas moodustab üle kümne protsendi linna põhitegevustuludest, laenatakse.

Praegune probleem pole aga niivõrd 2017. aastal laenatavas summas ja selle kirjeldamises eelarves, kuivõrd selles, et linna laenukoormus on jõudmas lähedale seadusega lubatud maksimumile. Täpsemalt peaks laenukoormus plaani kohaselt moodustama 2017. aasta lõpuks 86 protsenti kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses ettenähtud maksimumpiirist, milleks on 60 protsentiomavalitsuse põhitegevustuludest. Veelgi hullem, aastatel 2018-2019 on eelarvestrateegias planeeritud veel suurem laenuprotsent.

2017. aasta seisuga on Tartul võimalik võtta lisalaenu umbes 10,4 miljonit eurot, millest ei piisa mitmeaastase majanduskriisi üleelamiseks.

Miks on selline finantsiline riskikäitumine väär? Kui säilib viimase aja soodne majanduskeskkond, võib linnavalitsuse plaan osutuda edukaks. Paraku peegeldab viimaste aastate arengu naiivne tulevikku ekstrapoleerimine majandusruumi keerukust halvasti. Võimalike riskistsenaariumide teostumise korral jätab praegune eelarvepoliitika linnale üha vähem rahalist manööverdusruumi.

Linna tulubaasi ohustavad eelkõige linna maksumaksjate hulga edasine vähenemine ja elatustaseme võimalik prognoositust väiksem tõus (või langus). Mõlemad tegurid võivad panna tuleviku linlastele ebaproportsionaalselt suure koormuse laenude tagasimaksmisel.

Ka kulude poolelt on linnal mitmeid riske. Linn on lepingutega määranud tulevikku kohustusi, mida ei saa mõistliku raha eest vältida isegi siis, kui majanduslik olukord halveneb.

Finantseerimisega on seotud riskid, mis kaasnevad Euribori tõusu ja laenude refinantseerimisega. Viimase kahe kriisi ajal on Euribor hüpanud viiele protsendile. Selline Euribor tooks linnale kaasa üle kolme miljoni euro lisakulu aastas. Kui peaks käiku minema kriisistsenaarium, siis ei pruugi olla võimalik refinantseerida praegusi laene ning linn peaks eelarvest leidma juurde veel seitse miljonit eurot aastas laenude tagasimaksmiseks.

Jätkusuutliku majandamise hea tava on luua riskide maandamiseks finantspuhvrid. Kui linnal selleks piisavalt raha kõrvale panna pole, siis see on kuidagi mõistetav. Raskel ajal võib ju ka laenu võtta (kui antakse). Kahjuks on Tartu linn ka laenuvõimalust ammendamas.

Artikkel ilmus Tartu Postimehes