Miks ma seekord ei hääletanud?

Kaasava eelarve sisu ja mõtte üle on Tartus korduvalt vaieldud. Nii mullune kui ka tänavune eelarvemenetlus tõstatasid aga taas hulga küsimusi. Näiteks, miks sirutab kaasav eelarve oma kombitsad linnaeelarvesse? Või miks pole esitatud ettepanekute menetlemisel võrdsust ja selgust?

Kaasava eelarve teise hooaja eel, 2013. aastal korraldasime linnaelanikega selle eesmärkide arutelu, mis jõudis lõpuks kaasava linnajuhtimise komisjoni, sealt volikokku ja e-riigi akadeemia raportisse. See oli vajalik arutelu, sest linna juhtkonnas ei tundunud olevat selget arusaamist, mis kaasav eelarve üldse on ja miks seda tehakse.

Arutelu tulemusena pandi paika ja hääletati kaasava linnajuhtimise komisjonis läbi kaasava eelarvemenetluse kolm peaeesmärki, mille täitmine peaks ühtlasi olema projekti edukuse mõõdupuu. Need eesmärgid olid järgmised:

  • parandada linnaelanike teadlikkust linnaeelarve kujunemisest,
  • suurendada koostööd linnaelanike ja kogukondade vahel,
  • leida lahendus mõnele olulisele probleemile linnakeskkonnas või viia ellu mõni huvitav idee.

Kui projekt 2011. aastal käima lükati, siis rääkisid e-riigi akadeemia eksperdid Kristina Reinsalu ja Ivar Tallo «kaasavast eelarvemenetlusest». See on aga hoopis midagi muud kui eraldiseisev projektikonkurss nimega «kaasav eelarve».

Linnal on üks eelarve, mille menetlemine peaks olema linnaelanikele rohkem avatud. Linnaeelarve kujundamine avatumaks on projekti kolmest eesmärgist esimene ja olulisim. Kui räägime linnaeel­arvest eraldi veel ühest eel­arvest, mille tahame teha kaasavaks, siis oleme end tegelikult juba patiseisu mänginud.

Seik ideede esitluselt Sisevete Saatkonnas 5.10.2016Nii on kaasava eelarvemenetluse koosolekutel abilinnapead igal aastal lubanud, et projekti raames tutvustatakse ka linnaeelarve kujunemist, toodetakse eelarvet selgitavat infograafikat, interaktiivseid tee-ise-oma-eelarve-lahendusi  jpm. Kui aeg käes, saadakse aga maha ainult ad hoc lühijutlusega kaasava eelarve tutvustusüritusel, kus kümmekonnale kohale tulnud entusiastile poetatakse paar bürokraatlikku sõna eelarvest.

Ent peale selle, et kaasavast eelarvest tehakse mõistelise eksituse tõttu päris eelarvest eraldiseisev projekt, on eelarvega sidumisel takistuseks selle linnaelanikele avatud osa väiksus. Eelarve avatud osa maht on olnud stabiilselt 0,1 protsendi piires linnaeelarvest. Kui projekt algatati, võeti eeskujuks Brasiilia linn Porto Alegre, kus peetakse avatuks kogu eelarvet. Alguses oli linnaelanike määratav eelarve osa 10 protsenti ja see on kasvanud aastatega 21 protsendile.

Ivar Tallo hindas 2012. aastal Tartule soovitavaks kaasava eelarve mahuks 5 protsenti. Valdkonda uurivad teadlased nimetavad osaluseelarve ideele vastavaks projekte, kus maht on minimaalselt 2 protsenti, alla selle on seos eelarvega sümboolne. Üle maailma on keskmine 9 protsenti eelarvest. [1]

Maailmapanga [2] ja ÜRO [3] raportite järgi on kaasava avatud eelarveosa mahu kasv sellisele tasemele meetme õnnestumiseks võtmetähtsusega. Tartus on see maht aga 20 korda alla tuvastatud miinimumi ja 100 korda alla keskmise ning on jäänud nelja aasta jooksul sisuliselt samaks.

Enne 2 protsendi piiri ületamist ei saa seega Tartus rääkida kaasavast eelarvemenetlusest. On ka selge, et linnaelanikud ei pööra projekti raames tähelepanu päris eelarvele enne, kui neile avatud osa ei hakka pretendeerima mingile tõsiselt võetavale osale sellest.

Kui 2013. aastal eesmärke sõnastati, osutati ka, et linnaelanike koostöö hakkab tööle ainult siis, kui eelarvemenetluse raames on piisavalt võimalusi esitatud projekte arutada ja nende esitajad hakkavad konkureerimise asemel tegema koostööd.

Selle aasta 25 projektist kolm käsitlesid aga liikluskorralduse parandamist Tammelinnas, neli Emajõe-äärse ala korrastamist, kaks projekti konkureerisid Raadil ühele ja samale muruplatsile, omavahel konkureerisid ronimistorn Supilinnas ja parkuuriväljak Annelinnas.

Ideede tutvustusel nende esitajatega rääkides selgus, et tegelikult puudub neil arusaam, mis on see kaasav eelarvemenetlus, milles nad osalevad. Ühed leidsid, et see on projekt, mille ülesanne on linnale tulu tuua, ja pidasid kaasava eelarvemenetluse edukuse kriteeriumiks linna tulevate turistide hulka. Teised jälle leidsid, et kaasava eelarvega tuleks teha ainult tõsiseid asju või lahendada tegelikke probleeme. Kolmandad arvasid, et kaasavat eelarvet peaks kasutama linnapildi põnevamaks muutmiseks.

Võib arvata, et kaasava eelarve idee pole projektis osalejatele kohale jõudnud osalt linna enda puuduliku arusaamise tõttu protsessist, sest nii ei suudeta ka osalejates seda õiget arusaama kuidagi tekitada. Teisalt on aga probleem projektidele eraldatud väike rahahulk, mis ei võimaldagi linnaelanikel algatada koostööd millegi mõistliku ärategemiseks.

Projekti eesmärkide ja koostöö soosimise vastu töötab ka võimukoalitsiooni 2014. aasta menetluseks väljaspool kaasava linnajuhtimise komisjoni arutelusid sisse sokutatud ja läbi surutud muudatus, et summa jagatakse kahe enim hääli saanud projekti vahel. See muudab võimatuks sisulisemad projektid ning teeb niigi eesmärgipäratu projektivõistluse pigem jagelemiseks taskuraha nimel.

Selle aasta ideede esitluselt lahkudes arutasime kolleegiga [4], miks oli seal nii piinlik. Oli ju kokku tulnud hulk toredaid inimesi, kellel olid head kavatsused ja kes ajasid mingit endale või oma kogukonnale tähtsat asja.

87 ideest jõudis läbi eel­aru­telude esitlusele 25, neist oli valmis oma ideed esitlema tulema 13. Need kümmekond inimest publikust, kes ise ühtegi ideed ei esitlenud, olid kas linna poliitilised juhid või teised asjaga seotud ametnikud, lisaks paar aktivisti ja ajakirjanikku. Arutluse all oli, kas paigutada protsendi murdosa linnaeelarvest roosasse jänesesse või püüda sellega lahendada mõnda päris probleemi linnas.

Vajadus investeerida linnakeskkonda Annelinnas, Raadil või Tammelinnas, Emajõe või raudtee ääres on ilmselgelt suurem kui kaasava eelarve projektile lubatud raha.

Juba 2014. aastal võitnud Emajõe kaldapiirete projekt tähendas seda, et linn pidi investeerima ka kaldakindlustise renoveerimisse. Ilma linna lisainvesteeringuta olnuks käsipuude paigaldamine lihtsalt raha tuulde loopimine.

Eriti kurioosne on eelmisel aastal võitnud Arena Tartu eskiisprojekt, mis eeldab elluviimisel linnalt miljonitesse ulatuvat investeeringut, kuigi projekt ei vastanud tegelikult kaasava eelarve kriteeriumidele ja lisati hääletusvooru alles linna poliitilise juhtkonna nõudmisel pärast seda, kui eksperdikomisjon oli selle diskvalifitseerinud. Projekti eestvedajad olla ähvardanud linna vastasel juhul kohtuga ja abilinnapea kinnitas kultuurikomisjoni koosolekul, et oli lihtsam nad lõpphääletusele lubada, selmet riskida kohtuprotsessi ja võimaliku mainekahjuga kaasavale eelarvele.

Probleemiks pole siin mitte ainult projektide ebaühtlane tase, selgusetus kaasava eelarvemenetluse mõistes või selle eesmärkides, vaid see, et sellega loob linn endale rahva näivat toetust suurtele investeeringutele, mis vajaks arutelu hoopis teisel tasemel. Kuni kaasavaks eelarvemenetluseks ei tagata selgust ning kõigile võrdseid võimalusi, seni ei vääri jagatav taskuraha minu arvates hääle loovutamist ebaõiglase süsteemi toetuseks.

Kui kaasava eelarve projektid ajavad oma kombitsad päriseelarvesse, tuleks praegune olukord vähemasti seadustada, dokumenteerida tegelikud kulutused ja anda kaasava eelarve osakaal linnaeelarvest vabaks, nagu see on Porto Alegres, mis oli projekti algatamisel eeskujuks.

[1] http://pubs.iied.org/pdfs/G00471.pdf
[2] http://unhabitat.org/books/72-frequently-asked-questions-about-participa...
[3] http://siteresources.worldbank.org/INTEMPOWERMENT/Resources/14657_Partic...
[4] http://generaadio.ee/arhiiv/olukorrast-konnatiigis-21-06-10-2016/